|
Eesti ajakirjanike õhinat presidendivalimiste asendusetendust pakkuda võib mõista, sest neil on käsk kätte antud. Mõistagi tegi Edgar vea valel ajal ja vales kohas kandideerides, ent võidujoovastuses selle üle, et leidus vähemalt üks, kes tegi Hundisilma peremehel ära, on unustatud või unustatakse meelega asjaolu, mis põhimõtteliselt peab välistama Mailis Repsi saamise presidendiks. Nimelt tema allkiri Keskerakonna ja Jedinaja Rossija koostöölepingul. Venemaa välispoliitika üheks trumbiks on hästi talletatud mälu. mis sobival hetkel välja käiakse. Tuli muid asju kirja pannes meelde seik, mil reaalselt kandideerisin endalegi üllatuseks - Koonderakonnas oli mind pidevalt varjus hoidnud - välisministriks. See oli septembris 1998, kui Ilvese lahkumine ametist oli otsustatud ja KMÜ aktiivil Lohusalus lasti ettekanded välispoliitikast teha Raul Mälgul ja minul. Raul oli saadikuks Inglismaal ja järelikult Tallinnas käimas. Mina sai pakkumise päev varem ja tegin kiiresti mitu skeemi, kus oma koht välispoliitikas oli nii presidendil, peaministril kui valitsusel. Mõistagi rääkisin asjadest, mida kõik teadsid, aga vaevalt olin lõpetanud, kui Siimann kargas püsti ja hakkas ägedalt rääkima president Meri allahindamisest, mida ma ei teinud. Pigem näitasin ära kohad, mida põhiseadusest ja Euroopasse minemisest tulenevalt tuleks teha peaministril. Paraku ma ei osanud ette näha, et Siimann kartis välispoliitikat kui tuld. Hämmeldunud kuulajaist sai sõna suust Ülo Pärnits, kes viitas mu esinemiste teistele huvitavatele osadele. Ent Siimann kordas oma ja nädal-kaks hiljem toimuski Mälgu määramine. Ütlesin siis kohe komisjonis, kus räägiti, et ta jääb edasi saadikuks Londoni, et hoopis olulisem on see, et Mälk on jätkuvalt Eesti-Vene piirikõneluste delegatsiooni juht. Nagu teada, ootasid venelased detsembrikuuni 1998 ja pakkusid siis võimalust piirilepingu allkirjastamiseks, ainult et jah - enne tuleks ka merepiiri leping teha. Kuna präänik oli suur, hakati valimiste eelsest seisust hoolimata rabelema ja mõistagi läks kõik Vene poole diktaadi all. Eesti välisminister tegi kaastöövõttu Eesti delegatsiooni juhina, mis Moskvat rahuldas kohe väga. Mõelda vadi - delegatsiooni juht räägib välisministri endaga. Mõistagi polnud välisministril aega ja polnud ka ontlik kõikidesse detailidesse süüvida. Mis kiiruga tehtud teises lepingus vajaka jäi, ilmnes hiljem, kui polnud enam midagi muuta. Ehk siis - Moskva ei unusta kunagi midagi. |